Tere! Mina olen Täpi.

"Ma olen ilus valge, pikakarvaline kiisu, kellele meeldib kõvasti nurru põristada ja oma inimeste lähedus. Meeldib ka hullupööra mängida ja mööda elamist ringi traavida :D  Söögist on mu lemmikuks kiiseined, üks kõik millisel kujul, nii pasteedina, kui ka tükkidena. Ära ei ütle ka värskest lihast :) Meeldib magada eelkõige oma perenaise juures, sest nii on kõige kindlam ja turvalisem tunne!
Kuidas ma endale sellise nime sain? Mul on selja peal saba lähedal õhkõrnalt näha hallikat laigukest, samuti on üks hallide karvakestega pisike laiguke ka peapeal vasaku kõrva juures. Sellest tulenevalt panigi perenaine mulle nimeks - Täpi :) Tal oli see nimi juba enne mu päris koju toomist välja mõeldud ja ta arvas, et see sobib mulle päris hästi seetõttu :)
Annan jutulõnga edasi perenaisele, sest ma ei oskagi miskit rohkemat enda kohta rääkida... "

Täpi on arvatavasti kuskil 2-kuune kiisupoiss. Kuna pole teada ta vanemad ja sünniaeg, siis saab ta vanust vaid oletada, seega tegu on leidlapsega. Täpi jõudis minuni nii, et nägin sellist kuulutust temast:

Seda kuulutust nähes, ma tundsin kohe, et see kiisu peab mulle  tulema! Ma ei tea, miks aga ma tundsin seda sisimas, et ta kuulub siia, minu juurde. Võtsin ruttu ühendust kuulutajaga ja uurisin võimalust kiisu endale saada. Soovijaid oli muidugi mõista palju sellise nunnu karvapalli pärast :D Sain teada, et kiiskam on antud hoiukodusse, kus ta üles turgutatakse ja puhtaks pestakse, ravitakse, kui vaja. Sain ka peagi hoiukodu pakkuva perenaise kontaktid ja uurisin vaatama tuleku võimalust, et näha ikka enne koju toomist ära milline tegelane ta on, nii tahtsin teda päriselt oma silmadega näha (muidugi välimuse, iseloomu näeb alles kodus, kui kohanenud on :D). Kuskil nädala pärast sai teda ka vaatama minna ja üllatus oli suur, kui selgus, et hoiukodu asub mu kunagise lapsepõlve kodu läheduses :D Milline tore kokkusattumus! Kuna selles linnaosas polnud peale sealt ära kolimist rohkem juhust olnud käia ja tavaliikumise tee peale ta ka ette ei jäänud, siis oli ülimalt lahe seal käia nüüd mitu kümmend aastat hiljem ja vaadata, mis seal kõik muutunud on ja mis alles. Omajagu oli ikka muutunud, palju ilusamaks on see koht läinud, võrreldes sellega, mis ta kunagi oli :) Aga nüüd kiisu juurde tagasi.... Nägin kiiskami ära, oli teine ikka väga umbusklik ja arg, minu suhtes. Tükk tegu oli hoiukodu perenaisel, et teda kätte saada, sest psike põrguline pani ühest kohast teise putku  :D Lõpuks saadi ikka kätte ja nägin selle pisikese valge karvapalli ära ja sain ka süles hoida, kus ta tol korral üldse olla ei tahtnud ja proovis iga hinna eest vehkat teha :D aga ega ma teda eriti kinni ka hoidma ei hakanud, mis tast ikka kiusata, kui pisike hing kardab ja lasin tal minna tagasi peitu, kus enne oli :) Kuna ta vajas natuke ravi silmade ja nohu osas, siis sai kokku lepitud, et enne kiisuke minu juurde ei tule, kui ta terve on. Seda mitmel põhjusel, et ei nakataks mu vana kassi kes juba kodus ees ootamas on ja ei tekitaks lisa stressi pisikesele selle taaskord uude kohta viimisega, sest see omakorda võib haiguseid süvendada.

Koju jõudes tegi Tiiger mu pusale korraliku üle kontrolli, nuusutas kohe hoolega mu pusa igatepidi üle :D

    

Kuskil 2 nädalat peale kiiskami nägemist tuli hoiukodust kaua oodatud teade, et kiisukese saab koju viia, juhhuu!! :D Leppisime aja kokku ja läksin tibukesele järgi :) See tähtis päev oli 10. augusti pärastlõuna! Koju tulles tee peal, ta natuke nuttis mul kandekotis olles ja oli endale sinise bleedi külje alla hunnikusse kraapinud :D

  
Nii ootasime bussi...

Väikesed hirmu täis silmad vaatasid koti tagant otsast vastu mulle, vaene väikseke... Taas kuskile viimine ja teadmatus - kuhu?
Uude koju kohale jõudes, tuli Tiiger kotti üle nuusutama, ootasin tema poolt märksa rohkem uudishimulikku suhtumist uude tegelasse aga ta vaid nuusutas ja jalutas minema... Mõtlesin juba, et "kas tõesti nii lihtsalt käib tal uue kassi omaks võtmine?! :O ". Kuidagi veider tundus see asi... Võtsin siis Täpi endale sülle ja viisin ta Tiigri juurde... lähemale kui 10cm minna ei saanud, siis hakkas Tiks pahisema ja näitas päris vihaselt hambaid. Oligi selge, et ei käi see asi nii lihtsalt midagi! Polegi näinud teda sedasi vihases olekus kellegi peale. Viisin siis Täpi teise tuppa, kus tatsas uudishimulikult ringi ja nuusutas kõike ja kõiki. Kõik nurgatagused ja kapi tagused jne käidi läbi mitmeid kordi. Vahepeal pidas Tiigri pesas hiirejahi maha :D

    

Ja kui öö kätte hakkas jõudma, siis käis ja otsis oma vanasid mängukaaslaseid taga ja nuttis.
Tiiger käis väga umbusklikku pilguga köögis söömas vaheapeal, uurides koguaeg, kus see uustulnuk-sissetungija on...
Ööseks ma ei julenud pisikest lahtiselt jätta aga kuna mul polnud võimalik teda kuhugi ruumi eraldada, siis otsustasin ta transpordipuuri panna. Paraku, see plaan läks mul vett vedama, sest Täpi kukkus hullumoodi rapsima seal sees ja nõudis välja saamist. Mis seal siis ikka... lasin ta välja puurist ja viskasin hinge kinni hoides voodisse, et öösel Tiiger Täpit nahka ei paneks... Öö tuli magamata, sest oli ju vaja koguaeg kontrollida, mis toimub, sest Täpi tahtis kangesti Tiigri lähedust saada aga Tiiger näitas ainult hambaid ja pahises ta peale.